15. Kristuse ülestõusmisega kroonitud ohvri sakramentaalne taasesitamine missal sisaldab kõige erilisemat kohalolu, mida Paulus VI sõnul „nimetatakse ‚tõeliseks’ mitte sellepärast, et välistada teisi kohalolu viise justkui oleksid need ‚mittetõelised’, vaid sellepärast, et see on kohalolu kõige täielikumas mõttes – substantsiaalne kohalolu, mille kaudu Kristus, Jumal-inimene, on tervikuna ja täielikult kohal”. ²² See esitab taas Trenti kirikukogu püsivalt kehtiva õpetuse: „leiva ja veini konsekratsioon muudab leiva kogu substantsi Kristuse, meie Issanda ihu substantsiks ja veini kogu substantsi Tema vere substantsiks. Ning püha katoliku kirik on kohaselt ja õigesti nimetanud seda muutust transsubstantsiatsiooniks.” ²³ Armulauasakrament on tõesti mysterium fidei, müsteerium, mis ületab meie arusaamise ja mille saab vastu võtta vaid usus nagu kirikuisad oma kateheesis selle jumaliku sakramendi osas sageli rõhutavad: „Ärge nähke”, – manitseb püha Kyrillos Jeruusalemmast, – „leivas ja veinis ainult loomulikke elemente, sest Issand on selgelt öelnud, et need on Tema ihu ja Tema veri: usk kinnitab teile seda, kuigi teie meeled väidavad muud”. ²⁴

Adoro te devote, latens Deitas, laulame me jätkuvalt koos ingelliku doktoriga. Selle armastuse müsteeriumi ees kogeb inimmõistus täiel määral oma piiratust. Võib aru saada, kuidas see tõde on läbi sajandite ärgitanud teoloogiat püüdma seda üha sügavamalt mõista.

Need on kiiduväärt pingutused, mis on seda enam abiks ja inspiratsiooniks, mida enam nad suudavad ühendada kriitilise mõtlemise Kiriku „elava usuga”, nii nagu seda mõistab eriti magisteeriumi „kindel tõe karisma” ja „vaimsete reaalsuste sügav taju”²⁵, mille omandavad eelkõige pühakud. Alles jääb piir, millele osutas Paulus VI: „Iga teoloogiline selgitus, mis püüab mõista seda müsteeriumi, peab selleks, et olla kooskõlas katoliku usuga, rangelt kinni pidama sellest, et objektiivses reaalsuses, sõltumatult meie mõtlemisest, on leib ja vein pärast konsekratsiooni lakanud olemast, nii et sellest hetkest peale on leiva ja veini sakramentaalsel kujul meie ees tõeliselt Issand Jeesuse auline ihu ja veri”.²⁶