18. Koguduse kinnitus pärast konsekratsiooni lõpeb kohaselt eshatoloogilise hüüatusega, mis tähistab armulaua pühitsemist (vrd. 1Ko 11,26): “Kuni Sa tuled oma kirkuses”. Armulauasakrament on püüdlemine eesmärgi poole, Kristuse lubatud rõõmutäiuse eelmaitse (vrd. Jh 15,11); see on mingil moel taeva eelaimdus, „tulevase au pant”. ³⁰ Armulauasakramendis räägib kõik „meie Päästja Jeesus Kristuse tulemise” usaldavast ootamisest „rõõmsas lootuses” ³¹ Need, kes toituvad Kristusest armulauas, ei pea ootama lahkumist siinpoolsusest igavese elu vastuvõtmiseks: nad juba omavad seda maa peal tulevase täiuse esmaannina, täiuse, mis hõlmab inimest tervikuna. Sest armulauas võtame me vastu ka oma ihuliku ülestõusmise pandi maailma lõpus: „Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval” (Jh 6,54). See tulevase ülestõusmise pant tuleneb tõsiasjast, et Inimese Poja liha, antuna toidusena, on Tema ihu selle aulises olekus pärast ülestõusmist. Koos armulauaga me justkui seedime ülestõusmise „saladuse”. Selle tõttu määratles püha Ignatius Antiookiast armulaualeiva õigesti kui „surematuse rohu, vastuabinõu surmale”. ³²