2. peatükk

Armulauasakrament ehitab Kirikut

21. Vatikani II kirikukogu õpetab, et armulaua pühitsemine on Kiriku kasvamise keskmes. Olles öelnud, et „Kirik, kui müsteeriumis juba kohalolev Kristuse kuningriik kasvab nähtavalt maailmas Jumala väel”, ³⁵ lisab kirikukogu justkui vastuseks küsimusele: „Kuidas Kirik kasvab?”, et „nii sageli kui altaril pühitsetakse ristiohvrit, milles ohverdati ‚meie paasatall Jeesus Kristus’ (1Ko 5,7), viiakse ellu meie lunastamise tööd”. Samal ajal väljendatakse ja teostatakse armulaualeiva sakramendis ustavate ühtsust, kes moodustavad ühe Kristuse ihu (vrd. 1Ko 10,17). ³⁶

Armulauasakramendi põhjuslik mõju on ilmne päris Kiriku algusest. Evangelistid täpsustavad, et Viimsele Õhtusöömaajale Jeesusega kogunesid kaksteist apostlit (vrd. Mt 26,20; Mk 14,17; Lk 22,14). See on tähelepanuväärne detail, sest apostlid „olid nii uue Iisraeli seeme kui ka püha hierarhia algus”.³⁷ Andes neile toiduna oma ihu ja verd, kaasas Kristus nad müstilisel moel ohvris, mis pidi lõpule viidama hiljem Kolgata mäel. Analoogiliselt Siinai mäe lepingule, mis pitseeriti ohvriga ja piserdati verega, ³⁸ panid Jeesuse teod ja sõnad Viimsel Õhtusöömaajal aluse uuele messiaanlikule kogukonnale, Uue Lepingu rahvale.

Apostlid, võttes „ülemises toas” vastu Jeesuse kutse: „Võtke, sööge”, „Jooge kõik selle seest” (Mt 26,26-27), astusid esmakordselt sakramentaalsesse osadusse Temaga. Sellest ajast peale kuni maailma lõpuni ehitatakse Kirikut sakramentaalse osaduse kaudu Jumala Pojaga, kes ohverdati meie eest: „Tehke seda minu mälestuseks... Nii sagedasti kui te sellest joote, tehke seda minu mälestuseks” (1Ko 11,24-25; vrd. Lk 22,19).