23. Armulauaosadus kinnitab Kirikut ka tema ühtsuses Kristuse ihuna. Püha Paulus osutab sellele armulauasöömaajal osalemise ühekstegevale väele kui ta kirjutab korintlastele: „Leib, mida me murrame, − eks see ole Kristuse ihu osadus? Et leib on üks, siis ka meie, paljud, oleme üks ihu, sest me kõik saame osa sellest ühest leivast” (1Ko 10,16-17). Püha Johannes Chrysostomuse kommentaar nendele sõnadele on sügav ja tundlik: „Sest mis on leib? See on Kristuse ihu. Ja mis saab neist, kes seda vastu võtavad? Kristuse ihu − mitte palju ihusid vaid üks ihu. Sest nagu leib on tervenisti üks kuigi koosneb paljudest nisuteradest ja need, olgugi nähtamatud, jäävad sellele vaatamata alles, nii et nende paljus ei paista välja kuna nad on saanud täiuslikult tervikuks, niisamuti oleme meiegi omavahel kokku liidetud ning üheskoos ühendatud Kristusega”.⁴² Argument on veenev − meie ühendus Kristusega, mis igaühe jaoks meie seast on and ja arm, võimaldab meil Temas osaleda Tema ihu − Kiriku − ühtsuses. Armulaud kinnitab vastuvõtmist Kristuse ihusse, mis leidis aset ristimises Vaimu anni kaudu (vrd. 1Ko 12,13.27).

Poja ja Püha Vaimu ühine ja lahutamatu tegevus, mis on Kiriku, tema ühtsuse ja tema jätkuva elu läte, on tegev armulauas. See oli ilmselge püha Jakobuse liturgia autorile − anafoori epikleesis palutakse Jumal Isa saata ustavate ja andide peale Püha Vaimu, et Kristuse ihu ja veri „võiksid olla abiks kõigile neile, kes neist osa saavad... nende hinge ja ihu pühitsemiseks”. ⁴³ Ustavate pühitsemise kaudu armulauas saab Kirik jumalikult Lohutajalt jõudu.