25. Armulauasakramendi kummardamine väljaspool missat on Kiriku elu jaoks hindamatu väärtusega. See kummardamine on tihedalt seotud armulauaohvri pühitsemisega. Kristuse kohalolek pühitsetud andides pärast missat − kohalolek, mis kestab seni kuni säilib leiva ja veini kuju⁴⁵ − tuleneb ohvri pühitsemisest ja on suunatud osadusele, nii sakramentaalsele kui vaimsele. ⁴⁶ Karjaste ülesanne on edendada − ka oma isikliku eeskujuga − euharistlikku adoratsiooni ja eriti pühima sakramendi väljapanemist nagu ka palvetamist ja adoratsiooni Kristuse ees, kes on kohal euharistlike andide kujul. ⁴⁷

Meeldiv on veeta aega koos Temaga, viibida Tema rinna naal nagu armastatud õpilane (vrd. Jh 13,25) ja tunda lõpmatut armastust Tema südames. Kui kristlased peavad meie ajal silma paistma eelkõige oma „palvekunsti” poolest, ⁴⁸ kuidas saaksime siis mitte tunda uuenenud vajadust veeta aega vaimses vestluses, vaikses adoratsioonis, südamlikus armastuses Kristuse ees, kes on kohal pühimas sakramendis? Kui sageli, kallid vennad ja õed, olen ma seda kogenud ning ammutanud sellest jõudu, lohutust ja tuge!

Seda praktikat, mida magisteerium on korduvalt kiitnud ja soovitanud, ⁴⁹ toetab paljude pühakute eeskuju. Eriti väljapaistev oli selles suhtes püha Alphonsus Liguori, kes kirjutas: „Kõigist pühendumistest on Jeesuse kummardamine pühimas sakramendis sakramentide järel kõige suurem, Jumalale kõige meelepärasem ja meile kõige rohkem abiks”.⁵⁰ Armulauasakrament on hindamatu aare: mitte ainult seda pühitsedes vaid ka palvetades selle ees väljaspool missat saame võimaluse kokkupuuteks armu allika enesega. Kristlik kogukond, kes tahab mõtiskleda Kristuse palge ees selles vaimus, mida ma soovitasin apostellikes kirjades Novo millennio ineunte ja Rosarium Virginis Mariae, ei saa jätta arendamata ka seda euharistliku kummardamise aspekti, mis muudab kestvamaks ja rohkendab meie osaduse vilju Issanda ihus ja veres.