29. Vatikani II kirikukogu poolt korduvalt kasutatud väljend, mille kohaselt „teenimisametis preester, ... toimides Kristuse isikus, viib läbi armulauaohvri”, ⁵⁸ oli paavstide õpetuses kindlalt juurdunud. ⁵⁹ Nagu ma olen osutanud teistel puhkudel, tähendab fraas in persona Christi „rohkemat kui ohverdamist Kristuse ‚nimel’ või ‚asemel’. In persona tähendab erilises sakramentaalses samastumises igavese ülempreestriga, kes on selle Tema ohvri autor ja esmane subjekt, ohvri, milles tegelikult keegi ei saa asuda tema kohale”. ⁶⁰ Nende preestrite teenimisamet, kes on võtnud vastu vaimulikuseisuse sakramendi, teeb Kristuse poolt valitud pääste-majapidamises selgeks, et armulauasakrament, mida nad pühitsevad, on and, mis ületab võrreldamatult kogukonna võimu ning on igal juhul eluliselt vajalik armulaua pühitsemise kehtivaks sidumiseks ristiohvri ja Viimse Õhtusöömaajaga. Armulaua pühitsemiseks kogunenud kogukond vajab selleks, et olla tõeliselt euharistlik kogukond, möödapääsmatult ordineeritud preestri kui oma eestseisja kohalolu. Teiselt poolt ei saa kogukond ise enesele ordineeritud vaimulikku seada. Vaimulik on and, mille kogukond võtab vastu piiskopliku järjepidevuse kaudu, mis ulatub tagasi kuni apostliteni. Just piiskop seab vaimulikuseisuse sakramendi kaudu uue preestri, andes talle edasi väe konsekreerida armulauasakramenti. Seega „ei saa armulauamüsteeriumi pühitseda üheski kogukonnas muidu kui ordineeritud preestri poolt, nagu sõnaselgelt õpetas Lateraani IV kirikukogu”. ⁶¹