4. peatükk

Armulauasakrament ja kiriklik osadus

34. 1985. aastal toimunud piiskoppide sünodi erakorraline kogunemine nägi „osaduse eklesioloogia” mõistet Vatikani II kirikukogu keskse ja põhjapaneva ideena. ⁶⁷ Kirik on kutsutud oma maisel palverännakul alal hoidma ja edendama osadust Kolmainsa Jumalaga ja osadust ustavate vahel. Selleks otstarbeks on tal sõna ja sakramendid, eriti armulauasakrament, mille kaudu ta „pidevalt elab ja kasvab” ⁶⁸ ja milles ta väljendab oma loomust. Mitte juhuslikult pole mõiste kommunioon saanud üheks sellele ülevale sakramendile antud nimedest.

Nõnda siis ilmneb armulaud kõigi sakramentide kulminatsioonina meie osaduse täiustamisel Jumal Isaga samastumise kaudu Tema ainusündinud Pojaga Püha Vaimu töö läbi. Põhjani tungiva usuga sõnastas selle tõe Bütsantsi-traditsiooni silmapaistev kirjamees: armulauasakramendis, „nagu mitte üheski teises sakramendis, on müsteerium nii täiuslik, et see viib meid kõikide hüvede tippu − siin on iga inimliku püüdluse ülim eesmärk, sest siin me puudutame Jumalat ja Jumal seob ennast meiega kõige täiuslikumas ühenduses”. ⁶⁹ Just sel põhjusel on hea kanda oma südames püsivalt soovi armulauasakramendi järele. Sellest sai alguse „vaimse osaduse” praktika, mis on Kirikus õnnelikul kombel sajandeid püsinud ja mida on soovitanud vaimse elu meistriteks olnud pühakud. Jeesuse püha Teresa kirjutas: „Kui te ei võta armulauda ega osale missal, siis saate võtta vastu vaimset armulauda, mis on ülimalt viljakas... Selle kaudu vermitakse teisse sügavalt Jumala armastus”.⁷⁰