36. Kuigi nähtamatu osadus oma loomu poolest alati kasvab, eeldab see elu armus, mille kaudu me saame „jumaliku loomuse osaliseks” (2Pe 1,4), ning usu, lootuse ja armastuse vooruste praktiseerimist. Ainult sel moel saab teoks tõeline osadus Isa, Poja ja Püha Vaimuga. Usust üksi ei piisa; me peame püsima pühitsevas armus ja armastuses, jäädes Kiriku rüppe nii „ihulikult” kui ka oma „südamega”; ⁷² vajalik on − kasutades püha Pauluse sõnu − „usk, mis on tegev armastuse läbi” (Ga 5,6).

Nende nähtamatute sidemete hoidmine rikkumatuna on eriline kõlbeline kohustus, mis lasub kristlastel, kes tahavad täiel määral osaleda armulauas Kristuse ihu ja vere vastuvõtmise kaudu. Seda kohustust tuletab talle meelde seesama apostel kui ta manitseb: „Inimene katsugu ennast läbi ja alles siis söögu sellest leivast ja joogu sellest karikast” (1Ko 11,28). Püha Johannes Chrysostomus innustas oma kõneosavusega ustavaid: „Ka mina tõstan oma hääle, anun, palun ja vannutan, et keegi ei läheneks sellele pühale lauale määritud ja rikutud südametunnistusega. Sellist lähenemist ei saa iial nimetada „osalemiseks”, kui me ka tuhat korda puudutaksime Issanda ihu, vaid „hukkamõistuks”, „piinaks” ja „karistuse suurendamiseks”. ⁷³

Samas vaimus nõuab Katoliku kiriku katekismus õigusega, et „igaüks, kes teab enesel lasuvat raske patu, peab enne armulauale tulemist võtma vastu lepituse sakramenti”. ⁷⁴ Seetõttu tahan ma kinnitada, et Kirikus jääb nii nüüd kui ka tulevikus jõusse see norm, mille kaudu Trento kirikukogu andis apostel Pauluse karmile manitsusele konkreetse väljenduse: et armulaua vääriliseks vastuvõtmiseks „tuleb esmalt sakramentaalselt pihtida oma patud kui ollakse teadlik enesel lasuvast surmapatust”. ⁷⁵