43. Armulaua kui kirikliku osaduse sakramendi käsitlemisel on üks teema, millest selle tähtsuse tõttu ei tohi mööda vaadata; ma pean silmas armulaua seost oikumeenilise tegevusega. Me kõik peaksime tänama Pühimat Kolmainsust nende paljude ustavate eest kogu maailmas, kes on viimastel aastakümnetel tundnud palavat igatsust kristlaste ühtsuse järele. Oikumeeniat käsitleva dekreedi alguses näeb Vatikani II kirikukogu seda kui Jumala erilist andi. ⁸⁹ See oli tegev arm, mis ärgitas meid, katoliku kiriku poegi ja tütreid ning meie vendi ja õdesid teistest kirikutest ja kiriklikest kogukondadest asuma oikumeenia teele.

Meie igatsus ühtsuse järele kutsub meid pöörduma armulaua poole, mis on Jumala rahva ühtsuse ülim sakrament, kuivõrd see on selle ühtsuse sobilik väljendus ja ületamatu allikas. ⁹⁰ Pühitsedes armulauaohvrit palub Kirik, et Jumal, halastuse Isa, annaks oma lastele Püha Vaimu täiuse, et nad saaksid üheks ihuks ja üheks vaimuks Kristuses. ⁹¹ Tõstes selle palve valguste Isa poole, kellelt tuleb „iga hea and ja iga täiuslik kink” (Jk 1,17), usub Kirik, et teda võetakse kuulda, sest ta palub ühenduses Kristuse, oma Pea ja Peigmehega, kes võtab oma mõrsja selle palve omaks ning ühendab selle oma lunastava ohvriga.