44. Just selle pärast, et Kiriku ühtsus, mille armulauasakrament esile toob Issanda ohvri ning Tema ihu ja vere osaduse kaudu, nõuab jäägitult täielikku osadust usutunnistuse sidemeis, sakramentides ja kiriklikus valitsemises, ei ole võimalik pühitseda üheskoos sama armulaualiturgiat kuni need sidemed täielikult taastatakse. Ükski selline ühine pühitsemine ei oleks täieliku osaduse saavutamiseks kohane vahend ning võib osutuda hoopis takistuseks, nõrgendades taju kui kaugel me oleme sellest eemärgist ning juurutades või teravdades ebamäärasust ühe või teise usutõe suhtes. Teekonda täielikule ühtsusele saab võtta ette vaid tões. Ustavana Vatikani II kirikukogu poolt osutatud moraalinormidele⁹² ei jäta Kiriku seaduse keelud selles vallas ruumi mingile ebakindlusele. ⁹³

Sellele vaatamata tahaksin ma taas kinnnitada seda, mida ma ütlesin oma entsüklikas Ut unum sint, olles tunnistanud armulaua jagamise võimatust: „Ja siiski põleme igatsusest ühineda Issanda armulaua pühitsemises ning see soov ise on juba ühine kiituspalve, üksainus anumine. Üheskoos kõneleme me Isaga ja üha rohkem teeme seda ‚ühe südamega’”. ⁹⁴