46. Entsüklikas Ut unum sint väljendasin ma oma tunnustust nendele normidele, tänu millele on võimalik, kohase vaagimise abil, aidata kaasa hingede pääsemisele: „Valmistab rõõmu märkida, et katoliku vaimulikud saavad mõningatel erijuhtudel jagada armulaua, meeleparanduse ja haigete salvimise sakramenti kristlastele, kes ei ole täielikus osaduses katoliku kirikuga, kuid kes tungivalt soovivad neid sakramente vastu võtta, omal soovil paluvad seda ja väljendavad usku, mida katoliku kirik nende sakramentide suhtes tunnistab. Ja vastupidi, kindlatel juhtudel ja eritingimustel võivad ka katoliiklased paluda jagada neile samu sakramente nende kirikute vaimulikelt, kus need sakramendid on kehtivad.” ⁹⁷

Neid tingimusi, millest ei saa kedagi vabastada, tuleb hoolikalt järgida kuigi need käivad spetsiifiliste üksikjuhtude kohta, sest ühe või mitme usutõe eitamine nende sakramentide suhtes ja selhulgas selle tõe, et nende kehtimiseks on hädavajalik vaimulik preestriseisus, näitab, et isik, kes soovib neid sakramente vastu võtta, ei oma nende seaduslikuks vastuvõtmiseks kohast hoiakut. Niisamuti on vastupidisel juhul: katoliiklased ei või võtta vastu armulauda nendes kogukondades, kus puudub kehtiv preestriseisuse sakrament. ⁹⁸

Antud vallas kehtestatud normide kogu⁹⁹ ustav järgimine näitab meie armastust Jeesus Kristuse vastu pühimas sakramendis, meie vendade ja õdede vastu erinevatest kristlikest konfessioonidest − kellel on õigus oodata meilt tunnistuse andmist tõest − ning ühtsuse edendamise töö enese vastu ning on samal ajal selle garantii.