5. peatükk

Armulauapühitsuse väärikus

47. Lugedes sünoptilistes evangeeliumides armulaua seadmise lugu hämmastab meid see lihtsus ja „pühalikkus”, millega Jeesus Viimse Söömaaja õhtul seadis selle suure sakramendi. Seal on episood, mis on mingis mõttes selle eellugu − salvimine Betaanias. Naine, kelle Johannes tunnistab Laatsaruse õde Maarjaks, kallab kannutäie hinnalist salvi Jeesuse pea peale, mis kutsub jüngrite − ja eriti Juuda (vrd. Mt 26,8; Mk 14,4; Jh 12,4) − poolt esile nördinud reaktsiooni, nagu oleks see tegu, arvestades vaeste vajadusi, lubamatu „raiskamine”. Kuid Jeesuse enda reaktsioon oli sootuks erinev. Kahandamata vähimalgi määral armastusekohustust vaeste vastu, kelle suhtes peavad jüngrid alati osutama erilist hoolt − „vaeseid on teie juures ju alati” (Mt 26,11; Mk 14,7; vrd. Jh 12,8) − vaatab ta oma peatse surma ja matmise suunas, ja näeb selles salvimises au eelaimdust, mida Tema ihu jätkuvalt pälvib isegi pärast Tema surma, olles lahutamatult seotud Tema isiku müsteeriumiga.

Sünoptilistes evangeeliumides jätkub lugu Jeesuse korraldusega jüngritele valmistada hoolikalt ette „suur ülemine tuba”, mida vajatakse paasasöömaks (vrd. Mk 14,15; Lk 22,12) ja jutustusega armulaua seadmisest. Kajastades vähemalt osaliselt juutide paasasööma rituaale, kuni Hallel'i laulmiseni (vrd. Mt 26,30; Mk 14,26), esitab see lugu kainelt ja pühalikult, hoolimata eri traditsioonide variantidest, Kristuse poolt lausutud sõnad leiva ja veini kohal, mille Ta tegi oma ihu äraandmise ja oma vere valamise konkreetseteks väljendusteks. Kõik need üksikasjad on evangelistid üles tähendanud varases Kirikus juba juurdunud „leivamurdmise” praktika valguses. Ent kahtlemata on Suure Neljapäeva sündmus ilmutanud Jeesuse ajast peale nähtavaid jälgi sellest liturgilisest tundlikkusest, mille on kujundanud Vana Testamendi pärimus ja mis on avatud ümberkujundamisele kristlikes pühitsustes kooskõlas paasa uue sisuga.