50. Selles püüdluses ülistada müsteeriumi hoomatuna selle rituaalsetes ja esteetilistes mõõtmetes on lääne ja ida kristlaste vahel toimunud teatud „võistlus”. Kuidas saaksime jätta väljendamata erilist tänu Issandale Kreeka-Bütsantsi pärimuse ja kogu slaavi kultuuri poolt märgitud geograafilise piirkonna suurte arhitektuuriliste ja kunstiliste tööde panuse eest kristlikku kunsti? Idas on kunst säilitanud tähelepanuväärselt jõulise müsteeriumi-taju, mis suunab kunstnikke nägema oma pingutusi ilu loomisel mitte lihtsalt oma talendi väljendusena vaid ka tõelise teenena usule. Tõustes kõrgelt üle palja tehnilise vilumuse on nad näidanud iseendid kuulekana ja avatuna Püha Vaimu sisendusele.

Kristliku ida ja lääne arhitektuuriline ja mosaiikne hiilgus on kõigi usklike ühine pärand; see sisaldab igatsetud usu - ja pühitsusliku osaduse täiuse lootust ja isegi tagatist selleks. Viimane eeldab ja nõuab, nagu Rubljovi kuulsal Kolmainsuse ikoonil, sügavalt euharistlikku Kirikut, milles Kristuse kohalolu müsteerium on justkui kastetud kolme jumaliku isiku väljendamatusse ühtsusse, tehes Kirikust enesest Kolmainsuse „ikooni”.

Sellise kunsti kontekstis, mis on suunatud armulaua tähenduse väljendamisele kõigis selle osistes kooskõlas Kiriku õpetusega, tuleb pöörata tähelepanu sakraalsete ehitiste ehitamist ja kujundamist reguleerivatele normidele. Nagu näitab ajalugu ja nagu ma rõhutasin oma kirjas kunstnikele, ¹⁰⁰ on Kirik jätnud alati avaralt ruumi kunstnike loovusele. Kuid sakraalne kunst peab olema väljapaistev oma võime poolest väljendada adekvaatselt müsteeriumi, mõistetuna Kiriku usu täiuses ja kooskõlas kompetentse autoriteedi poolt kohasel kujul esitatud pastoraalsete juhistega. See kehtib nii kujutavate kunstide kui ka sakraalmuusika kohta.