51. Sakraalse kunsti ja liturgilise korra kujunemine, mis leidis aset iidse kristliku pärandiga maades toimub ka nendel kontinentidel, kus kristlus on noorem. Just sellist lähenemist toetas Vatikani II kirikukogu käsitledes eluterve ja sobiliku „inkultureerimise” vajadust. Oma arvukatel pastoraalsetel külaskäikudel olen ma kogu maailmas näinud millist suurt vitaalsust võib omada armulaua pühitsemine kui seda märgistavad erinevate kultuuride vormid, stiilid ja tundmisviisid. Kohanedes aja ja koha muutuvate tingimustega pakub armulaud toidust mitte ainult üksikisikutele vaid tervetele rahvastele ning kujundab kristluse poolt inspireeritud kultuure.

Ometi on vajalik, et seda olulist kohandamistööd tehtaks pideva teadlikkusega väljendamatust müsteeriumist, millega võrreldes iga põlvkond on kutsutud ennast hindama. See „aare” on liiga tähtis ja kallis, et riskeerida selle vaesustamise või kompromiteerimisega katseliste vormide või praktikate kaudu, mis on juurutatud ilma hoolika ülevaatuseta kompetentse kirikliku autoriteedi poolt. Veelgi enam, armulauamüsteeriumi keskne koht nõuab, et igasugune ülevaatamine peab toimuma tihedas koostöös Püha Tooliga. Nagu ma kirjutasin oma sinodijärgses apostellikus ekshortatsioonis Ecclesia in Asia, „selline koostöö on hädavajalik, sest püha liturgia väljendab ja pühitseb ühte usku, mida kõik tunnistavad ning, olles kogu Kiriku pärand, ei saa seda määratleda vaid kohaliku kiriku poolt eraldi üleilmsest Kirikust.” ¹⁰¹