Kokkuvõte

59. Ave verum corpus natum de Maria Virgine! Mõned aastad tagasi tähistasin ma oma preestriksoleku viiekümnendat aastapäeva. Täna on mulle antud arm anda Kirikule see entsüklika armulaua kohta Suurel Neljapäeval, mis jääb minu pontifikaadi kahekümneviiendale aastale. Seda tehes on mu süda täis tänu. Sest üle poole sajandi on mu silmad iga päev, alates 2. novembrist 1946. a., kui ma pühitsesin oma esimest missat püha Leonardi krüptis Krakowi Waweli katedraalis, vaadelnud hostiat ja karikat, kus aeg ja ruum mingil moel kokku sulavad ja Kolgata draama esitatakse taas elaval moel, ilmutades nõnda selle müstilist „kaasaegsust”. Iga päev on mu usk suutnud konsekreeritud leivas ja veinis ära tunda jumaliku teekaaslase, kes ühines kahe jüngriga Emmause teel ja avas nende silmad valgusele ja südamed uuele lootusele (vrd. Lk 24,13-35).

Lubage mul, kallid vennad ja õed, sügava liigutusega jagada teie usu toetamiseks ja kinnitamiseks minu enda tunnistust usust pühimasse armulauasakramenti. Ave verum corpus natum de Maria Virgine, vere passum, immolatum, in cruce pro homine! Siin on Kiriku aare, maailma süda, täitumuse pant, mille järele igatseb, olgu või alateadlikult, iga inimene. Suur ja transtsendentne müsteerium, mis pealegi paneb proovile meie mõistuse võime ulatuda näivuse taha. Siin jätavad meeled meid hätta. Hümni Adoro te devote sõnul visus, tactus, gustus in te fallitur; ent ükspäinis apostlite kaudu meile edasi antud Kristuse sõnades juurdunud usk on meile piisav. Lubage mul, nii nagu Peetrus Johannese evangeeliumi euharistliku kõne lõpus, öelda veelkord Kristusele, kogu Kiriku nimel ja igaühe nimel teie seast: „Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad” (Jh 6,68).