61. Armulaua − ohvri, kohaloleku, pidusöömaaja − müsteerium ei luba madaldamist või ärakasutamist; seda tuleb kogeda ja elada selle terviklikkuses, nii selle pühitsemisel kui ka intiimsel kõnelusel Jeesusega, mis toimub pärast armulaua vastuvõtmist või euharistliku adoratsiooni palvehetkel missast eraldi. Just nendel aegadel ehitatakse Kirikut kindlalt üles ja saab selgeks, mis ta tõeliselt on: üks, püha, üleilmne ja apostellik; rahvas, tempel ja Jumala pere; Kristuse ihu ja mõrsja, kellele annab elu Püha Vaim; pääsemise universaalne sakrament ja hierarhiliselt korraldatud osadus.

Tee, millele Kirik nendel kolmanda aastatuhande esimestel aastatel on asunud, on ka uuenenud oikumeenilise pühendumise tee. Teise aastatuhande viimased kümnendid, mis tipnesid Suure Juubeliga, on meid sellel teel ergutanud ja kutsunud kõiki ristituid vastama Jeesuse palvele „ut unum sint” (Jh 17,11). Tee ise on pikk ja täis takistusi, mis on suuremad kui meie inimlikud vahendid üksi suudaksid ületada, kuid meil on armulaud ja selle juures võime oma südame sügavuses kuulda, justkui meile suunatuna, samu sõnu, mida kuulis prohvet Eelija: „Tõuse üles, söö, sest sul on veel pikk tee ees” (1Ku 19,7). Armulaua aare, mille Issand meie ette asetab, paneb meid edasi liikuma lõpliku eesmärgi − täieliku osaduse poole kõigi meie õdede ja vendadega, kellega me oleme ühendatud meie ühise ristimise kaudu. Kuid et seda aaret mitte pillata, peame me austusega suhtuma nõuetesse, mis tulenevad sellest kui usu ja apostelliku järjepidevuse osaduse sakramendist.

Omistades armulauasakramendile selle silmapaistva osa, mida ta väärib ning hoolikalt jälgides, et seda ei madaldataks üheski mõõtmes või sellega seotud nõudes, näitame, et me oleme tõesti teadlikud selle anni suurusest. Meid innustab selleks katkematu pärimus, mis on esimestest sajanditest peale leidnud kristliku kogukonna alati seda aaret erksalt valvamas. Ajendatud armastusest, igatseb Kirik anda oma usk ja õpetus armulaua müsteeriumi suhtes puutumatult edasi tulevastele kristlaste põlvkondadele. Meie hoolt selle müsteeriumi eest ei saa ohustada ülemäärane innukus, sest „selles sakramendis on kokku võetud kogu päästemüsteerium.” ¹⁰⁴