3. Kirik sündis paasamüsteeeriumist. Just sel põhjusel on armulauasakrament, mis on erilisel moel paasamüsteeriumi sakrament, Kiriku elu keskmes. See on selge juba kõige varasematest Kiriku kujutustest Apostlite Tegude raamatus: „Aga nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes” (2,42). „Leivamurdmine” tähistab armulauda. Kaks tuhat aastat hiljem elame me jätkuvalt läbi seda Kiriku algkujutust. Armulaua igal pühitsemisel tuuakse meid vaimselt tagasi paasatriidumi juurde: Suure Neljapäeva õhtu sündmuste juurde, Viimse Õhtusöömaaja ja sellele järgnenu juurde. Armulauaseadmine kujustas sakramentaalselt sündmusi, mis pidid peatselt aset leidma, alates kannatustega Ketsemani aias. Me näeme taas Jeesust, kui Ta lahkub „ülemisest toast”, laskub koos õpilastega Kidroni orgu ja läheb Õlimäele. Veel tänapäevalgi kasvavad selles aias mõned väga vanad õlipuud. Võib-olla olid nad tunnistajaks sündmustele, mis nende varjus aset leidsid sellel õhtul kui Kristus palvetades muutus kurvaks „ja Ta higi muutus nagu maha tilkuvateks verepiiskadeks” (Lk 22,44). Veri, mille Ta veidi varem oli andnud Kirikule kui pääste joogi armulauasakramendis hakkas voolama; selle väljavalamine pidi jõudma lõpule Kolgatal, et saada meie lunastamise vahendiks: „Kristus... tulevaste hüvede ülempreestrina... läks sisse mitte sikkude ja vasikate verega, vaid iseenda verega, minnes ühe korra kõige pühamasse paika, saavutas Ta meile igavese lunastuse” (He 9,11-12).