6. Ma tahaksin käesoleva entsüklikaga taas läita selle euharistliku „hämmastuse”, järjepidevuses juubelipärandiga, mille ma jätsin Kirikule apostellikus kirjas Novo millennio ineunte ja selle mariaanliku krooniga Rosarium Virginis Mariae. Mõtlus sisekaemuses Kristuse palge üle, ja mõtlus selle üle koos Maarjaga  see on „programm”, mille ma olen seadnud Kiriku ette kolmanda aastatuhande koidikul, kutsudes teda „sõudma sügavale kohale” ajaloo merel uue evangelisatsiooni entusiasmiga. Mõtiskleda Kristuse üle tähendab ka võimet Teda ära tunda, kus Ta iganes end ilmutab, Tema paljudes ligiolekuvormides, ent eelkõige Tema ihu ja Tema vere elavas sakramendis. Kirik ammutab oma elu Kristusest armulauasakramendis; Temast ta toitub ja Tema valgustab Kirikut. Armulauasakrament on nii usumüsteerium kui ka „valguse müsteerium”. ³ Mil iganes Kirik armulauda pühitseb, võivad usklikud mingil moel läbi elada kahe õpilase poolt Emmause teel kogetu: „Siis avanesid neil silmad ja nad tundsid ta ära” (Lk 24,31).