20. Armulauas sisalduva eshatoloogilise pinge tähelepanuväärne väljendus on ka see, et see kiirustab meid tagant meie rännakul läbi ajaloo ja istutab elava lootuse seemne igapäevasesse pühendumisse meie ees seisvale tööle. Kahtlemata juhib kristlik vaade ootama „uusi taevaid” ja „uut maad” (Ilm 21,1), kuid see suurendab mitte ei vähenda meie vastutustunnet tänase maailma eest. ³³ Ma tahan seda uue aastatuhande algul taas jõuliselt kinnitada, nii et kristlased tunneksid end rohkem kui kunagi varem kohustatud olevat mitte eirama oma kohustusi selle maailma kodanikena. Nende ülesandeks on anda evangeeliumi valguses oma panus inimlikuma maailma ehitamisse, maailma, mis on täielikus kooskõlas Jumala plaaniga.

Meie aja silmapiiri tumestavad paljud probleemid. Piisab vaid mõelda tungivale vajadusele töötada rahu heaks, rajada rahvastevahelised suhted kindlale alusele ja kaitsta inimelu eostumisest loomuliku lõpuni. Ja mis veel rääkida tuhandete ebakõlade kohta „globaliseerunud” maailmas, kus kõige nõrgematel, kõige jõuetumatel ja kõige vaesematel näib olevat nii vähe lootust! Just selles maailmas peab kristlik lootus särama! Ka sellepärast tahtis Issand jääda meiega armulauasakramendis, muutes oma kohaloleku söömaajas ja ohvris lubaduseks inimkonnast, mis on uuendatud Tema armastuses. Väärib tähelepanu, et kirjeldades Viimset Õhtusöömaaega jutustavad sünoptikud armulauasakramendi seadmisest, aga Johannese evangeelium toob meieni – võimalusena rõhutada selle sügavat tähendust – kirjelduse „jalgade pesemisest”, milles Jeesus ilmub meie ette osaduse ja teenimise õpetajana (vrd. Jh 13,1-20). Apostel Paulus ütleb omalt poolt, et „vääritu” on kristlikul kogukonnal võtta osa Issanda õhtusöömaajast keset lõhenemisi ja ükskõiksust vaeste vastu (vrd. 1Ko 11,17-22.27-34). ³⁴

Issanda surma kuulutamine „kuni Tema tuleb” (1Ko 11,26) eeldab, et kõik, kes armulauast osa võtavad, võtaksid tõsiselt oma elu muutmist ja teeksid selle mingis mõttes täielikult „euharistlikuks”. See ümberkujundatud eksistentsi vili ja pühendumine maailma ümberkorraldamisele kooskõlas evangeeliumiga illustreerib hiilgavalt armulaua pühitsemisele ja kristlikule elule tervikuna omast eshatoloogilist pinget: „Tule, Issand Jeesus!” (Ilm 22,20).