30. Katoliku kiriku õpetus preesterliku teenimisameti ja armulauasakramendi seostest ning tema õpetus armulauaohvrist on mõlemad olnud arutluse all viimaste kümnendite viljakas oikumeenilises dialoogis. Me peame tänama Pühimat Kolmainsust selles vallas saavutatud tähelepanuväärse edenemise ja vaatepunktide lähenemise eest, mis annab meile lootust täielikule osadusele usus ühel päeval. Siiski, kirikukogu tähelepanekud läänes XVI sajandist alates tekkinud ja katoliku kirikust eraldatud kiriklike ühenduste kohta jäävad täiel määral jõusse: „Meist eraldatud kiriklikel ühendustel puudub see ühtsuse täius meiega, mis peab tulenema ristimisest ja me usume, et eriti vaimulikuseisuse sakramendi puudumise tõttu ei ole neil säilinud tõeline ja täielik armulauamüsteeriumi reaalsus. Ometi, kui nad meenutavad pühas söömaajas Issanda surma ja ülestõusmist, tunnistavad nad, et see tähistab elu osaduses Kristusega ja nad ootavad Tema tulemist kirikuses”. ⁶²

Seega peavad katoliiklastest ustavad, suhtudes küll austusega nende meist eraldatud vendade religioossetesse tõekspidamistesse, vältima nende jumalateenistustel jagatava armulaua vastuvõtmist, et mitte põhjustada kahemõttelisust armulauasakramendi loomuse osas ning seega eksides oma kohuse vastu anda selget tunnistust tõest. See tooks kaasa täieliku nähtava ühtsuse saavutamise poole liikumise aeglustumise. Niisamuti on mõeldamatu asendada pühapäevane missa oikumeenilise sõnaliturgiaga ühispalve teenistusega koos kristlastega nendest kristlikest ühendustest või isegi osalemisega nende endi liturgilistel teenistustel. Sellised liturgiad ja teenistused, olgu need kuitahes kiiduväärt teatud olukordades, on ettevalmistuseks täieliku osaduse, sealhulgas armulauaosaduse, eesmärgi saavutamisele ent need ei saa seda asendada.

Tõsiasi, et armulauasakramendi konsekreerimise vägi on usaldatud ainult piiskoppidele ja preestritele ei madalda mingilgi määral ülejäänud jumalarahvast, sest Kristuse ainsa ihu osaduses, mis on Kirik, on see and kõikide hüveks.