32. Kõik see näitab kui murettekitav ja ebareeglipärane on sellise kristliku kogukonna olukord, kus vaatamata ustavate piisavale arvule ja mitmekesisusele, et moodustada kogudus, puudub preester, kes seda juhiks. Kogudused on ristitute kogukonnad, kes väljendavad ja kinnitavad oma kuuluvust eelkõige armulauaohvri pühitsemise kaudu. Ent see nõuab preestri kohalolu, kes üksi on pädev ohverdama armulauda in persona Christi. Kui kogukonnal puudub preester, püütakse olukorda õigusega parandada, nii et pühapäevased jumalateenistused saavad jätkuda ning need kongregatsioonide liikmed ja ilmikud, kes juhatavad oma vendi ja õdesid palves teostavad kiiduväärt moel kõigi ustavate üldist preestriksolemist, mis põhineb ristimise armul. Kuid selliseid lahendusi saab pidada vaid ajutiseks, kuni kogukond ootab preestrit.

Nende teenistuste sakramentaalne ebatäielikkus peaks ärgitama tervet kogukonda palvetama suurema tulisusega, et Issand saadaks töötegijaid oma lõikusele (vrd. Mt 9,38). See peaks olema ka tõukeks koondada kõik vajalikud vahendid kutsumuste pastoraalseks edendamiseks, andmata järgi kiusatusele otsida väljapääsu preestriseisuse kandidaatidelt nõutavate kõlbeliste ja ettevalmistus-standardite madaldamises.